Pages

8. sept 2014

WHERE TO START

Tähelepanelikumad blogikülastajad on vast juba märganud, et augusti lõpp ja septembri algus on siin blogis olnud väga vaiksed. Mul ei ole praegu tahtmist kirjutada ilutoodetest ning esoteerika vallas ei tunne ma end praegu väga koduselt... Tähendab, ma tunnen end hästi, aga mitte piisavalt targana, et Teile oma teadmisi edasi anda. Praegu on kõik jälle muutuses - otsisin välja ühe postituse, mille kirjutasin kaks aastat tagasi oktoobri kuus, kus samuti oli kõik muutuses ning mil suutsin lõpuks kirjutada sellest, mis minu elus õieti toimub. 
Nüüd, kaks aastat hiljem, 8.september, istun Tallinna kodus, küll kõrvaltoas, sest uut kodu ma endale veel leidnud ei ole, kuid ühist elu enam kaaslasega ei ela. Ma ei kirjuta neid ridu raske südamega, kuid miski hoiab mu käed blokis. Ma ei jaga siin ühtki detaili, mis võiks teistele inimestele haiget teha või nende privaatsust rikkuda. Tulles tagasi selle postituse juurde, mis kaks aastat tagasi kirja sai pandud, siis leidsin sealt huvitavad read, mis on mulle jällegi meeletult südamelähedased.

 - ''Tunnen nüüd, et ma ei mõtle minevikule negatiivselt ega positiivselt - seda lihtsalt ei eksisteeri enam! Ainus, mis loeb, on SEE HETK - just praegu. See sama hetk, kui sina seda teksti loed ja see sama hetk, kui mina seda praegu kirjutan. Ei ole oluline, mis vigu minevikus tehti ega mis vigu tehakse tulevikus - ainult praegune on oluline.''

 Kihvt, et ma kaks aastat tagasi suutsin niimoodi mõelda, kuna praegusel hetkel tunnen veel rohkem nii - praktiseersin seda mõtteviisi järjest kindlamalt ning oeh - see on vahepeal meeletult raske! Ma olen loomult pabistaja - ma muretsen ja muretsen, selle tagajärjel valutab süda, südamenärvid jupsivad ning teevad haiget... Rääkisin just täna oma emaga, ütlesin ka talle, et praegu käivad emotsioonid ülesse-alla - mõni hetk ma suudangi olla hetkes ja nautida valgust, värve, õhku, päikest, inimesi, elu! - teisel hetkel jään mõttesse - ''Kas ma saan neist tunnetest jagu? 'Mis minust saab? Kas ma leian uue kodu? Millal? Kuhu? Kas ma lähen kooli? Mis mu töökohast saab? Kas ma peaksin uut tööd otsima? Mis minust (elus) üldse saab?? Kas kas, mis mis, kuidas?'' Siis ma istun, muretsen, nutan, närvitsen ning nendel hetkel kaob elu täiesti ära - ma ei märka enam seda ilu, mis tegelikult kuskile ei kao. 

Praegu neid ridu kirja pannes naudin ma tegelikult mitut asja - mul on kõht täis, soe olla, endiselt kodu, kus olla saan, raadiost tuleb Progressioon, mis on saanud mu vaieldamatuks lemmikuks ning mis tegelikult pani mind ka lõpuks kirjutama. Kui ma mõtlen sellele saatele, siis jõuab järg selleni, kui tänulik ma olen nende inimestele üle, kes mind praegu ümbritsevad! Progressiooni saatejuht, Rain Tunger - imeline inimene, tema kihlatu Paula, samuti imeline. Mu töökaaslane Diaana, kes on mind nii palju aidanud ja toetanud viimased paar nädalat, et lausa ulmeline. Oh, neid inimesi on tegelikult nii palju, ma ei hakka neid nimesid siia ritta panema, lihtsalt loodan siiralt südamest, et kõik nad teavad ja tunnetavad, kui armsad nad mulle on. Ma armastan neid inimesi lihtsalt meeeeletult! Aga kui tekib järjekordne moment, kus ma kahtlen kõigis ja kõiges, siis kipun seda unustama. Eks praegu on veidi keeruline olukord siin kodus, raske on näha kallist inimest lihtsalt möödumas, ei ole enam kallistusi, hoidmisi, lähedust..

Tunnen ka seda, et mida rohkem ma umbusaldan elu, seda rohkem saan tõestust, et kõik toimib, kõik on voolavuses ning täpselt nii, nagu peab. Universum on praegu justkui pehme kinnas, ta ei pahanda, et ma teda ei usalda ning mõnel hetkel isegi põlgan - ta tuleb, silitab mu põske ning toob ikka ja jälle mu teele inimesi ning olukordi, mis näitavad, et kõik on h ä s t i. Mõtlen vahepeal, et millega ma selle pehme hoidmise ära teeninud küll olen - olen ometi oma käitumise ning otsustega teistele haiget teinud ja endale kaa... Siis mõtlen millegipärast oma vanaema peale, vanaema, kes juba 15 aastat mulla all on ning toredatele mälestusele, mida temaga koos veel üldse mäletan - kuidas ma kukesuppi nõudsin või siis alati kohvi juua tahtsin - tehti see siis mulle kõige piimasem ja suhkrusem lörr üldse, aga siiski kohvi! :) Mu vanaema kaitseb mind, ma tunnen. Samuti vaatab mu üle kallis sõbranna Crislyn, kes vaid mõni aeg tagasi endalt elu võttis. Mul tulevad meelde ta soojad kallistused ning lummatud pilk - see teeb südame nii nii soojaks! Armastan vanaema ja Crislynit kaa väga väga.

Tunnen, et sellel tekstil ei ole mingisugust kindlat sihti või mõtet - ma ei tahtnud tegelikult selgitada, miks blogis suhteline vaikus valitseb - samas tahtsin kirjutada, et Te teaksite, mis mu elus toimub. Jagan seda kõike ju tegelikult võõraste inimestega, mul pole õrna aimugi, kes siia kõik ära eksivad (ps: alati võite kommentaarides tsau öelda!).

Ma ei oska ka kindlalt öelda selle blogi edasist sihti - eks mõnda aega toimub väike eneseotsing, areng, kuid seda kõike kindlasti läbi selle maailma - mul on nii hea meel, et mul on selline paik, armas pesa, kus kõike jagada.

Aitäh Sulle, kes sa seda kõike jõudsid läbi lugeda - aitäh nende hetkede eest, mis minuga koos veetsid ja tere tulemast, kui jätkad minuga seda teekonda.

- Marili


6 kommentaari:

  1. Iga mõte, kahtlus..emotsioon on üks osa teekonnast ning aitab Sul jõuda uute vajalike otsusteni :)

    Kirsti

    VastaKustuta
  2. Ole tugev! Nagu öeldakse, et kõik juhtub põhjusega ja uus uks avaneb kindlasti peagi.

    Päikest ja südamerahu!

    VastaKustuta
  3. Marili, väga paljud inimsed mõtlevad neid samu küsimusi iga päev, vaid osad julgevad need välja öelda. :) Omast kogemusest oskan vaid öelda, et iga uks mille sulged, avab vähemalt 10 uut. Alles hiljuti tegin sarnase olukorra läbi, aga nüüd 2-3 kuud hiljem ütlen, et ma olen siiralt õnnelik ja iga asi juhtub põhjusega! :) Ole tubli, kalli Su poole on teel!

    VastaKustuta
  4. Mul kerkis tõeline emotsioon, kui lugesin su mõtteid. Tahaks sind kallistada ja öelda, et usalda ikka elu ja kõik läheb nii nagu peab. Tean, et see on raske.. väga raske, kuid olen kindel, et kuulates oma sisetunnet, lähed sa edasi õiget teed pidi. Selle jaoks, tõesti, peabki aja maha võtma ja puhkama. Kuna ma ei tea, mis täpsemalt toimub, siis ma ei saa ka rohkem midagi öelda, aga saadan sulle rahu ja rõõmu ja kindlust!

    VastaKustuta
  5. Jõudu ja jaksu, päikest ning positiivseid mõtteid! :)

    VastaKustuta

Copyright @ STORY TELLING. Blog Design by KotrynaBassDesign