Pages

27. okt 2014

PICTURE POST: TARTU&TALLINN

Imelist uue nädala algust kõigile! Tallinnas on see alanud küll üsna hallilt ja vihmaselt, kuid vähemalt on soe - eelmise nädala lõpp juba hirmutas mind, sõrmed ja kõrvad tahtsid külmast ära kukkuda :) Mul on selja taga ikka üks meeletu nädal täis toimetamisi ning see nädal jätkub kõik (peaaegu) sama hooga - kohtumised, kontserdid, tööelu, koduelu jne jne - olen avastanud, et ma ei vajagi enam 8-9 h und, pole lihtsalt aega nii kaua magada. 
Praegu aga tahtsin Teieni tuua pilte nädalavahetusest, mille veetsin Tartus ja mis oli mitte-üllatavalt imeline! Imelisus jätkus ka eile õhtul Tallinnas, niiet pole vahet, mis linnas ma viibin - kui ümber on 'minu' inimesed, siis on alati äärmiselt mõnus. 


Tartusse sõit on alati minu jaoks väga rahulik, meditatiivne lausa ning seekord aitas kaasa ka päike, mis mind peaaegu terve tee paitas. Seekordseks sõidu sountrackiks oli Bonobo ja Jose Gonzualez ning veidi Coldplayd - mõnus, rahulik teekond ning varsti juba olingi Tartus.


Kuna ma satun Tartusse väga väga harva, vahepeal isegi vaid korra aastas, siis nüüd olen käinud kaks korda, kuu ajalise vahega ning iga kord tunnen, et olen kui koju jõudnud - minu jaoks on see veider, kuna mu kodu/hing on tegelikult Paides, praegu asub süda Tallinnas, aga Tartuga on mul omamoodi suhe - see linn lööb mu loovuse välja - ammutan peaaegu igal sammul inspiratsiooni ja lahkun veidi värisevana, täis uusi ideid ja mõtteid.


Mulle meeldib, et igakord kui ma Tartusse satun, laupäev vastu pühapäeva ehk siis pühapäeval saan ringi jalutada, kohvi juua, siis linn on nii vaikne - mulle tundub muidugi Tartu koguaeg vaikne, kuna elades Tallinna südalinnas ja töötades vanalinnas, siis on müra mu igapäevane ja igakellane kaaslane. Aga Tartu on tsill, vähemalt siis, kui mina seal olen. Pühapäevane päev oli hall ja tuuline, kuid ometi samas rahulik ja isegi veidi... kurb. Võibolla kurb on vale sõna, pigem mõtisklev. 

Kõige õnnelikumaks teevad mind hetked, mida sealsete inimestega koos läbi elan. Ma ei ole jõudnud rääkidagi põhjusest, miks ma üldse iga kuu Tartus käin, aga see on seotud grupi naistega ja ühe seminarisarjaga, mis toob mu ellu palju naiselikkust ja endaga rahulolu. Küll ma jõuan sellest veel pikemalt rääkida, kui oma aeg. 
Aga sellest seminarisarjast veelgi olulisemad on intiimsemad ja isiklikumad koosviibimised, inimesed, keda usaldan jäägitult ning kellega koos absoluutselt kõik maailmaasjad selgeks võib rääkida. Tartus on mul selleks lausa kaks imelist naist - Egelt ja Kirsika. Oh, see südamesoojus, mida nad endaga kaasa toovad, see tugi, sõprus, armastus.. oeh, olen nii õnnelik, et mul nii head inimesed ümber on.


Need tunnid, mis seal veetsin, tõid endaga kaasa palju ilusaid ja maitsvaid hetki - olgu see siis hommikusöök (peaaegu voodisse :)) või Werneri suussulav sokolaadi fondant - muidugi koos pokaali valge veiniga. 

Tallinnasse tagasisõit oli enneolematult piinarikas - see on praegu väike jonnimise koht muidugi, aga midagi ei istunud - kael/keha olid kanged, muusika ei sobinud enam kuskile, väljas oli hall, pime, udune ja aeg justkui venis... Tallinnasse jõudes aga tuli elu sisse tagasi, kuna teadsin, et lähen oma armsa printsessi sünnipäevale, kes sai poole aastaseks. Enne seda sain kokku Diaanaga, kes on imeline haldjas mu elus! Ma ei tea, kas ta tundis sama, aga eile käis järjekordselt mingi 'plõks' ära ja me saime veelgi lähedasemaks ja seda lihtsalt tänaval kõndides ja Viru keskusest kingitust ostes. 


Kõige alumist pilti vaadates tuleb mul lihtsalt naeratus suule - ma olen nii õnnelik! Niivõrd tänulik kõikide ilusate momentide eest, mis olnud on. Tänulik inimestele, kellega jätkub juttu tundideks. Tänulik siirusele ja armastusele, mida ma igapäevaselt saan. Tänulik elule.

Armastan, armastan, armastan! 

- Marili

1 kommentaar:

  1. See on tõsiselt ilus postitus. Absoluutselt igalt pildilt on tunda seda kõledat sügisjahedust ning samal ajal sooja ja hubast olemist. Nii mõnus.

    VastaKustuta

Copyright @ STORY TELLING. Blog Design by KotrynaBassDesign