Pages

2. juuni 2018

saame tuttavaks


Kuigi siin blogis on väike nupukene minu kohta (üleval link MINUST), siis tunnen, et väga palju sealt infot siiski ei saa ning kuna siia on sattumas järjest rohkem uusi lugejaid, siis mõtlesin, et täna kirjutasin endast veidikene lähemalt. Tegu on küll isikliku blogiga, aga tegelikult endast ei avalda ma väga midagi. Küllap üsna teadlik valik, aga kuna mulle endale väga meeldivad blogid, mis ühendavad eraelu ning muud põnevad teemad, siis proovin järgi. 

Nõnda siis, tere. (järgneb 10 minutit ekraani jõllitamist, sest tuleb välja, et endast kirjutamine on päris keeruline)

Veetsin praegu vähemalt tund aega sirvides vanu postitusi, aastast 2014 (vanimad, mida hetkel siit leida saab, samas olen seda sama blogi pidanud aastast 2010) ning taipasin, et ma ei ole väga kunagi jaganud endast midagi =D 2014 aasta suvi ja sügis olid mu elus VÄGA kirjud ajad, aga siia postitasin ainult paar fotot, paar lauset. Kahju, et ma oma seiklusi kuskile privaatsesse blogisse ei kirjutanud. Kunagine peigmees ütles mulle ka peale lahkuminekut, et ma võiksin ikka kõik oma seigad avalikult kirja panna, kindlasti oleks menukas. Vot, otsustasin, et see ei ole päris mina! Jällegi, ma ise ei loe neid blogisid, mis on ainult eraelulisi toimetusi täis, eks kõigile oma.

Iiiiiigatahes, see enda tutvustamine ei tule mul ikkagi nii hästi välja. Nüüd saan aru, miks ainult fotosid postitasin, nõnna ju palju kergem. Ainult kui juttu juurde ei kirjuta, siis pildid ei pruugi kõike edasi anda. 

Hiljaaegu sain oma sõbrannaga kokku, kes võõrustas üht välismaa klienti ning meid omavahel tutvustades hakkas järjest ette vuristama, et kes ma olen. Modell, blogija, tegelenud turundusega, ehetega. Millegipärast hakkasin kõike tagasi ajama, et ahh eiii, enam ei tee midagi. Taipasingi siis enda kurvastuseks, et tõesti, ma ei tegele enam nende asjadega, mis mulle väga meeldivad. Otsustasin ohjad jälle enda kätte võtta, esmalt tulin töölt ära ja teiseks otsustasin jälle ehteid tegema hakata! Jällegi, uued lugejad ei pruugi teada, et tegin päris pikalt ehteid, alguses blogi nime alt, hiljem PUR nime alt (blogi päises olev logo on ka PURi logo). Asi läks nii, et mida rohkem ma pingutasin (olla keegi teine), seda vähem ehetest huvi tunti. Ühel hetkel tundus, et aitab kah ning loovutasin PURi nime ja logo uue tegemise alla. Suure hurraaga alustatud tegevus vajus kiiresti ära, aga on endiselt minu ja mu äripartneri mõtetes. Sellest aga mõni teine kord pikemalt juba. 

Loodan ise, et suudan jälle leida uue sära ning veidi rohkem elujõudu. Ma olen see aasta ka rekordiliselt haige olnud, väga tihti nohune ja peavaludes. Küllap see on sellest ise tekitatud stressist, et olen juba 26 ja (enda silmis) mitte midagi saavutanud. See on raske teema, millega ma hetkel süvitsi ei taha minna, ma ei suuda seda väga hästi lähedastelegi selgitada. Ise nimetan seda veerandea kriisiks ning õnneks on mul saatusekaaslane - parim sõbranna, kellega käime nii sarnaseid teid pidi, et mõnikord lausa hirmus =D aga koos saame hakkama! 

Okei, see postitus kukkus nüüd täiesti teistmoodi välja, kui plaaninud olin ehk vabandust, kui sa mitte midagi aru ei saanud või uut teada saanud =D Võib-olla õnnestub mul tulevikus see enda avamine ja tutvustamine paremini! 


Tegelikult ma ei tahagi, et STORY TELLING oleks Marili lobanurk, pigem ikka koht, kust saaks teadmisi looduskosmeetikat, esoteerikast (kristallidest) ning teistest mind huvitavatest teemadest (näiteks mood, õmblemine, fotograafia, ehtekunst jpm). Kui sullegi pakuvad sellised teemad huvi, siis loodan, et jääd mu blogi lugejaks edaspidigi =]

4 kommentaari:

  1. Tead see veerandea kriis on ma arvan palju tavapärasem, kui võiks arvata. Ma olen 24 ja mul on vahepeal lihtsalt jube hirm ja samamoodi tunne, et teiste inimeste tegude kõrval olen ma nagu niisama istunud ja mitte midagi saavutanud. Et võib-olla see teema just vajakski arutlemist? Juba 22. eluaastast ma absoluutselt ei oota uut sünnipäeva ja reaalselt hirmuga mõtlen edasi. Aga ometi on ju 20ndad noorusaeg!!! Tõesti kogu elu pean hakkama nüüd niimoodi järjest hirmu tundma või. :D

    VastaKustuta
  2. Selliseid postitusi võiks vabalt rohkem olla! Palun juba järgmist järge.

    VastaKustuta
  3. Selle ühe lõiguga samastun ma 100%! Ehk see veerandea kriis! Ma olen täpselt samas seisus ja igapäevaselt emotsioonidega üles-alla, samaaegselt proovides elada elu positiivselt ja vabalt kuid mingi osa ikkagist stressab! Niiet võib-olla on see väike etapp täiesti normaalne! 😁 Minuarust oled sa eriti palju saavutanud ja peaksid väga uhke oma loomingu üle olema! 😊

    VastaKustuta

Copyright @ STORY TELLING. Blog Design by KotrynaBassDesign